Viimastel aastatel on õlimaal tasapisi tavaliste inimeste kodudesse jõudnud. Koduseinu kaunistades valivad inimesed sageli mõne akvarelli, hiina maali ja õlimaali. Inimesed eelistavad eelkõige õlimaali.
Hiinas jaguneb maaliturg laias laastus kolme kategooriasse: Hiina maal, läänemaal ja rahvamaal.
Hiina maalikunstis rõhutatakse võlu ja huvi ning pliiatsit ja tinti, samas kui läänemaal mitte.
Läänemaalide hulka kuuluvad õlimaalid, puuplokid, vaskplaadid, joonistused, akvarellid, guaššid ja muud maalid. Nende hulgas on õlimaal kõige ilmekam, praktilisem ja dekoratiivsem maal.
Lääne õlimaali on Hiinasse hakatud kasutama alles üle kolmesaja aasta ja laiemalt on see inimeste seltsiellu jõudnud alles eelmise sajandi algusaastatel. Pärast reformi ja avanemist on oma koht erinevate stiilide ja žanrite õlimaaliloomingul.
Õlimaaliloomingu võib jagada teemamaaliks, žanrimaaliks, maastikumaaliks, portreemaaliks ja natüürmortimaaliks. Kuid olenemata teemast toetub töö peamiselt kahele põhielemendile: kuju ja värv. Teisisõnu, õlimaal kasutab kolme peamist kuju, valguse ja värvi väljendusvahendit.
kuju, see tähendab vorm. See eeldab, et maalija omab esmalt modelleerimisoskust ja põhjalikke visandamisoskusi. Kui soovite maalida hea õlimaali, nagu kõrghoone ilma vundamendita, ilma korraliku visandita ei saa te püsti.
Valgus, st valgusefektiivsuse jõudlus. Pärast prantsuse impressionismi tõusu viis see valguse uurimiseni ja esitamiseni. Maalikunstniku arusaam valgusest kaldus olema teaduslik ja ratsionaalne. Seetõttu on valguse ja varju väljendus realistlikum ja erksam. Valgus ja vari on olulised atmosfääri loovad elemendid. Seda tõde pole teatrilava valgusefekti vaadates raske mõista.
Õlimaali kõige olulisem element on värv. Värvid erinevad paleti värvidest. Värve ei pane maalija kunagi paletile ehk siis tehases tehtud värvid tervena lõuendile. Kunstnik peab neid värve hoolikalt ja kunstiliselt moduleerima, et saavutada värvide pehmus ja realistlikkus ning värviplokkide vaheline harmoonia. Seda kutsuvad inimesed tavaliselt tooniks või tooniks. Õlimaali värv ei saa olla värviline lapitöö, samuti ei saa see olla keeruline ja silmipimestav, vaid peaks moodustama teatud värvitendentsi ning muutus on tasuta, peen ja õrn pildiefekt.
Toon on õlimaali hing. Puudub toon ehk kui õlimaal ei moodusta tooni, puudub harmooniline ja vaheldusrikas värvikombinatsioon, siis võib öelda, et õlimaal ei ole jõudnud mööduvale joonele. Õlimaal pöörab lisaks eeltoodud nõuetele tähelepanu ka kompositsioonile, pintslitõmmetele, rütmile jne, mida siinkohal täpsemalt ei kirjeldata.
Kaasaegne õlimaali looming jaguneb laias laastus kahte kategooriasse: abstraktne maal ja figuratiivne maal.
Nn abstraktse õlimaali eesmärk on eraldada pildi esituses loodusobjektide kopeerimise vorm ning asendada see idee ja kujundi väljendamisega. Sellisel maalil pole konkreetset looduspilti, on ainult värviplokid, jooned, täppnäod jne. Lugeja tekitab nende värviplokkide kombineerimisel lihtsalt assotsiatsioone ja kujutlusvõimet. Näiteks kuuluvad sellesse liiki meister Zao Wou-Ki tööd. Abstraktse maali kunstiteooriaid on erinevaid, kuid need võib kokku võtta iidse hiina inimese sõnadega ehk "elevandid on nähtamatud".
Tavaliselt on inimestel eksiarvamus, et impressionismi, fovismi ja futurismi nimetatakse abstraktseks maaliks. Tegelikult murravad need kunstikoolid läbi vaid realismi ja klassitsismi raamidest ega ammuta välja kujundit, maksimaalselt ainult moderniseerivad, deformeerivad ja liialdavad kujutlust tegelikkusest.
Praegu on Hiinas ka palju maalijaid, kes väidavad end olevat abstraktsed, mõned maalijad on kujundanud teatud stiili ja nende töödel on märkimisväärne sügavus, kuid mõnel inimesel võib puududa visandamise alus ja nad pole saanud ranget realistliku maali koolitust, ekslikult arvates, et juhuslik määrimine on abstraktne maalimine. Sellised teosed ei ole sügava tähendusega, pole eriti huvitavad, ei dekoratiivsed huvid ega sihilik leidlikkus, lihtsalt vorm. Tegelikult moonutab see suuresti abstraktse maali põhitõuget.
Figuratiivses maalis on lisaks üdini realistlikkusele palju dekoratiivhuvirikkaid, deformeerunud või abstraktse ja figuratiivse vahelisi vorme.
Ühesõnaga, täna on pluralistlik ajastu ning õlimaalilooming on ka sisult ja väljendusviisilt mitmekesine. Me ei saa üht teisele eelistada, laske õlimaali sajas aias särada erinevate žanrite teostel.
Eelnev puudutab peamiselt originaalseid õlimaale. Arutelu alla ei kuulu arvutivärvimine, kopeerimine, piiratud trükis või tehasemeetoditega "toodetud" kehv "joonvärvimine".